Ega see normaalne pole, kui mehed peavad kell 2 päeval riiki esindama ja platsil mehetegusid tegema. Mõni mees alles sel ajal ärkab. Aruniit küsiski, et miks me Poola vastu mängime. Vastasin, et mõistan teda aga Eesti on maailmas siiski ainumas riik, kelle lipp aeg-ajalt valepidi masti aetakse. Ütlesin ka, et Indoneesia ja Poola lipu segiajamine on lihtne, sest ühel on see valge-punane, teisel puna-valge.
Sõit Indoneesiasse polnud mugav. Taifuunikahjustustega riigis, ütlesid võõrustajate esindajad, on maismaatransport kehv. Helikopteriga toimetati meid hotellist spordisaali ja peale mängu lennujaama. Raun ja Pant on siiani näost sinilillad. See sõiduvahend pole neile ja võõrustajate seesugune transpordivalik mõjutas kindlasti ka meeste mängu.
Mängu III esimest veerandaqega olid ok. Viimasel tekkis meestel võiduhirm ja selle nahka läks ka mäng.
Praegu istume lennujaamas ja mõtleme, kas Eestisse põigata või võtame suuna otse Guatemaalasse.
No pagan, seal toimub mäng meie aja järgi öösel kell 4!
Siiski, väga kippelt ei tahaks ka Ameeriak mandrile jõuda, sest Mehhiko piir on mängupaigale lähedal. Jõlgub sel igasuguseid, on turvalisusele ja meelemürgi oht.
Ok, nüüd läheme meestega meelelahutusüritusele. Oleme palutud vaatama maailmakuulsate Indoneesia sulgpallurite omavahelist matši. Vägev!